Uhkus

Järgneva essee autor on Liisa Ambur. Panen selle siia kirja sellepärast, et olen uhke. Uhke isa. Liisa käest küsisin ja ta lubas ka.

Kas rahaga ostetav on tänases Eestis olulisem kui ausus ja seaduslikkus?

Keeran teleka lahti. "Uus Ariel peseb pesu veel puhtamaks!" (puhtus), "Osta uuem ja mugavam Renault Megane ja sõit jätkub turvalisemalt!" (turvalisus), "Radiolinja - kõige ilusam leivala!" (lähedus), "Helista 900 2222 ja viin su unistused täide (seks) - hüüavad reklaamiklipid. Jääb tunne, et elus pole ühtegi asja mida enam osta ei saaks. Isegi inimesed tuuakse suurepärase leiutise, mobiiltelefoni, kaudu lähemale. Võib rippuda tundide kaupa telefoni otsas, unustades sajad kilomeetrid, mis lahutavad kahte kõnelejat. Raha on haaranud suurema võimu kui kunagi varem. Ometi on asju, mida raha eest osta ei saa. Mis on siis olulisem - omada võimu või olla austatud?
Elu on muutunud materiaalseks. Liiga palju pannakse rõhku rahale ja unustatakse asjad, mida selle kõliseva kulla eest ei saa. Sind võib ümbritseda palju inimesi, aga kui paljud nende seast on sinu SÕBRAD? Üks? Kaks? Kolm? Aga mitte rohkem.
Pole raske saada võltsseksi tänaval seisvalt prostituudilt, viibates rahapakiga, aga kust leida armastust ning hoolivust? Neid kahte eluks vajalikku tunnet vaevalt motiveerib kullakott või mõni muu materiaalne väärtus.
Eile käisin väljas sõpradega teed joomas. Ettekandja oli tusase ilmega, käitus ülbelt ja vastikult, oli rahulolematu ja närviline. Alles hiljem, kui küsisime arvet, muutus ta veidi sõbralikumaks. Kui ütlesin, et tagasi pole vaja, ta isegi naeratas ja oli erakordselt malbe, lootuses veel jootraha saada. Siis sain aru, et mõne inimese õnn sõltubki rahast. Mõnikümmend krooni võib päeva muuta õnnelikuks, tuua päikese pilve tagant välja, panna naeratama ja viisakalt käituma klientidega, keda võibolla silmaotsaski ei salli.
Ees seisavad valimised. Veel paari nädala eest rippusid tuhanded valimisplakatid poliitikute lõustadega tänavatel, neist igaüks võimu endale mangumas. Näiteks vana topeltlõug Edgar Savisaar paberi peal käiseid üles käärimas ja lubades ei tea mis võrdsust ning seismist igaühe eest. Ei saa aru, kas me oleme tagasi pöördunud punasesse aega. Järeldan seda sellest, et taolises väikeses kohas nagu Karepa on rahvamaja, mille seina peal ripub suur Edgari plakat ning selle alla on kaetud kohvilaud. Tõesti tekib küsimus, et mis toimub! Kas ülistame jällegi niinimetatud suurt juhti, oleme ta perselakkujad?! Plakatid täis ilusaid sõnu ja valeemotsioone. Paljud neist nägudest võivad käe südamele pannes vanduda, et nede hüüdlaused saavad tõeks, et nad on ise siirad. Mitte ükski neist. Seega on tegu näkku valetamisega. Tahaplaanile on jäetud voorused, mida esivanemad meile on pärandanud - ausus, viisakus, eetilisus, head kombed, hoolivus.
On jäänud mulje, et raha on kõikvõimas. Lähen poodi ja ostan kella. Aga mis mul sellest, kui aega jääb puudu? Aega, et mõelda, armastada, saada armastatud. Kas keeran kella? Ei.
Võin palgata turvamehe, aga see ei tähenda, et oleksin kaitstud haiguste või hingepiinade eest.
Iga kuu tuleb uurimise käigus välja keskmiselt kaks-kolm patrull-politseinikku, kes on vastu võtnud altkäemaksu, rikkudes seadust, mille täitmist nad ise rangelt kontrollivad. Jällegi tuleb välja, et raha ON olulisem kui näiteks seaduslikkus või mis tahes antud ametivanne.
Inimesi on raske käima panna õiget teed pidi. Milline on õige tee? Ma ei usu, et on olemas üks ja see õige elurada. Minnes täna ühes suunas, võime avastada homme teise, mis tundub õigem. Nii ei ole ka häid ega ega halbu inimesi. On vaid mõistusega olevused, kes elavad nii, et nende elu ei läheks vastuollu enda seatud reeglitega.
Elu on võitlus, mis ootab oma vägimeest, kuid mitte suure ja rahakoti ja tulirelvadega, vaid aumehena. Inimene peab olema eneseväärikas ja mõistev, aru saama, mis on õige ja mis vale. Kui juba väiksest peale sisendada armastusega oma lastele hoolivust ja tundeid, ei oleks nad nii rahaahned ega võimuiharad. Edasipürgimine ei tähenda võimul olemist, nagu ei tähenda ilus aiamajake kodu, perekonda koos kõige sinna kuuluvaga. Sellised arvamused on tavalise robotluse tunnusmärgid.
Viisakus, ausus, tunded ja head kombed on need, mis teevad inimese usaldusväärseks ning meeldivaks. Seda võiks teada juba noorelt, sest täiskasvanuna ennast ei muudeta ja raha eest seda osta ei saa. Ja kui raha on juba vooruseks saanud, siis on voorus endale halva peremehe valinud.